Ilmalik või kiriklik

Meie kultuuris on matused jagatud "ilmalikeks ja kiriklikeks". Selline liigitamine on tulnud meie kultuuriruumi  NSVL ajal. Riik soovis ideoloogilistel kaalutlustel inimesi usust lahutada ja rõhutada, et meie maailmaruumis on kõik ainult ilmalik. Sellise vastandamisega liitus  omapärasel moel kirik, kus vaimulikud on pidanud matuseid üheks oma peamiseks sissetulekuallikaks ja soovides matustele kindlustada oma turuosa on rõhutatud, et õige matus on ainult kiriklik.  

Mõisted ilmalik ja kiriklik on tulnud meie kultuuriruumi läbi vastandumise - meie ja nemad ning on ideoloogilised.  Aeg on muutunud -  Nõukogude Liit on lagunenud ja on usuvabadus, aga arusaamised meie keeleruumis on säilinud. 

Viimasel ajal on kirik tõstatanud meedias teema ja  nõudnud ainuõigust "Meie Isa" palve ja pühakirja teksti lugemise üle matusetalitusel.  Sellel nõudel ei ole ei seaduslikku ega religioosset alust.  

Eesti Vabariigis ei ole riigikirikut ja kui ka oleks, siis  vastavalt Eesti Vabariigi Põhiseadusele on igal indiviidil usuvabadus ja kirik ei tohi sekkuda sellesse vabadusse. 

Palve ja pühakiri on universaalne ja selle kasutamine on vaba kõigile usklikele. Igas kirikus on omad reeglid, kuid need kehtivad ainult selle organisatsiooni raamides.  Kirik saab kontrollida tegevusi ainult oma organisatsiooni või liitude sees ja ainult.

Seega ei pea  pühakirja lugemiseks ja palve jaoks matustel kelleltki  luba küsima ega pole vaja selle eest ka kellelegi maksta. 

Paljud matusekõnelejad on usklikud inimesed, seega ei tohiks olla mingit takistust palve ja pühakirja lugemisel matusetalitusel.