Lapse haigus ja surm
"Lapse kaotus on minu suurim õudusunenägu" Angelina Jolie
Enneaegselt katkenud elu on ebaõiglane ja julm ning proovida lohutada lapse kaotanud vanemaid - kas leidub sõnu, mis suudaks pakkuda lohutust valusale hingele?
Kaotusvalu tekitab tühjust ning sellel sisemisel ängil on võime kasvada, täita meid oma tumedate kombitsatega ja kui me oleme haaratud tühjusega, siis selle tühjuse keskel pole elu.
Meie mõistus otsib juhtunu põhjusi ja süüdlasi, kuid sageli neid ei ole. Elu ei ole ei ebaõiglane ega õiglane ning elul ja surmal ei ole ei lemmikuid ega vaenlasi. Üks päev saab lihtsalt meie maine aeg täis ja see ongi põhjus - me kõik oleme siia ilma sündinud, et surra.
On aegu, kus tuleb olla oma leinaga üksi, kuid üksindus peaks kasvama ajaks, kus tuleb eluga edasi minna. Alati on hea leida keegi, kellega jagada oma südamest. Rääkida valusal teemal on äng, kuid rääkimine aitab meil valu jagada ja jagatud valu on hinges kergem kanda. Kui suruda õhupall vee alla, tekib efekt- mida sügavamale surud, seda suurema kaarega ta lendab veest välja. Sama on ka sisemise ängiga, mis meisse koguneb. Kui ta ükspäev plahvatab, saame haiget ise ja võime haiget teha ka teistele.
Rääkimine ei aita meil kaotatut tagasi tuua, kuid see aitab meil ennast koguda, leida korrastatust meie sisemaailmale ja leida kaoses elu.
Elu on nagu jõgi ja kõik jõed suunduvad millegi suurema poole, seda ka meie elus - meil on, kelle ja mille nimel edasi elada ja hoida alles ilusaid hetki, mis olid kingitud ning olla tänulik, et ellu oli kingitud üks väike ime.
Kord tuli kirikus üks naisterahvas minu juurde ja me sattusime vestlusesse. Ma küsisin talt küsimuse, "miks ta käib kirikus"? Ta vaatas mulle otsa ja ma sain aru, et see ei ole kerge küsimus, ta kogus jõudu- hingas rahulikult natuke aega, ja siis rääkis oma loo: "Mulle sündis imeilus laps, kuid ta ei elanud aastasekski. Kui ma olin ta maha matnud, olin ennast tühjaks nutnud, siis kadus mul mõte edasi elada. Mind täitis tohutu tühjus ja kirikusse ma tulin, sest ei osanud mujale mina. Ma istusin üksi kirikupingis ja rääkisin loojaga, rääkisin talle kõigest - nii valust, lootusetust ängist, süüdistasin teda. Ma ei tea, kas ta mind kuulis, kuid pärast pikki tunde kirikupingis istumist ma sain aru, et selles elus tuleb leppida paratamatusega ja minu elu eesmärk ei ole surra oma valusse vaid tuua inimeste ellu midagi toredat, sest elu on lühike ja elus peab olema ilusaid hetki, mida kinkida teistele. "
See naisterahvas korraldas laste lauluringi, töötas lasteaias ja ta leidis oma elu mõtte, jagada teiste inimeste hinge midagi toredat, et meie elus ei oleks tühjus.
"Ainult inimesed, kes on võimelised tugevalt armastama, võivad kogeda suurt kurbust. Seesama vajadus armastada, annab jõudu, et võita lein ja ravib neid" L. Tolstoi