Pühak või patune

"Aga kui nad küsides peale käisid, ajas Jeesus enese sirgu ja ütles neile: "Kes teie seast ei ole pattu teinud, visaku teda esimesena kiviga!" Jh  8:7

Kuidas vaadata tagasi inimeste elule - kas me oleme pühakud või patused? 

Elus on ainult üks asi kindel  - milleski ei saa olla kindel. Meie elu on täis muutusi, kus muutuvad väärtused, kultuur ja inimesed. Nende muutuste keskel võib elu kohta öelda, et elamine on kunst ja  seda kunsti peame me õppima kogu oma maise eksistentsi vältel.  

Meie ürgsed geenid on kohanemisvõimelised, kuna meie sisse on programmeeritud  elujanu. See annab meile meeletu võime kohaneda uute olukordadega, et jääda ellu ja võita eluraskused. Eestlase "geen" on eriti jonnakas - oleme elanud võõrriikide surve all sadu aastaid ja vaatamata kõikidele raskustele, oleme olemas kui rahvus. Kohanedes jätame me vana selja taha, et liikuda edasi.

Kohanemine nõuab otsuseid. Me ei tea tulevikku ja sisuliselt oleme me oma otsustes katsetajad. Meie otsuseid määrab hetke emotsioon, eelnev kogemus ja õpitud teadmised.  Vastuvõetud otsuseid me sageli muuta ei saa ja  elus tuleb leppida vastuvõetud otsuste tagajärgedega. Lähtudes nendest tagajärgedest jäävad inimesed meid mäletama. 

Alles aja möödudes saame hinnata otsuste kvaliteeti ja isegi siis, kui oleme tegutsenud oma parima teadmise järgi, me ei saa olla kindlad, kuidas meie otsustele vaadatakse tulevikus.

Vanasti oli laste füüsiline karistamine kasvatuse osa ja oli teadmine, et ilma karistuseta lapsest inimest ei kasva. Lapse karistamine oli osa hea lapsevanema igapäevasest elust, tänapäeval nimetatakse selliseid lapsevanemaid kurjategijateks.

Mõnede muutustega me oskame kaasa minna, mõnedega mitte ja on lihtne  jääda ajale jalgu ning mõnikord ka iseenda parimatele plaanidele.

Seega, vaadates ausalt tagasi iga inimese elule, võib öelda, et kuskil valdkonnas oleme edukad ja kuskil läbikukkujad ja seda nii isiklikus-, pere- kui ka töövaldkonnas. 

Inimene võib olla hea isa, keskpärane vanaisa ja halb abikaasa, teisel jälle vastupidi - keskpärane abikaasa, halb isa ja hea vanaisa - neid kombinatsioone on päriselus tunduvalt rohkem.  Kuskil oleme inimeste jaoks pühakud, kuskil patused. Osades eluvaldkondades oleme edukad, osades läbikukkunud, nii oma otsustes kui valikutes. 

Elu muutuste keskel võib meist jääda erinevatele inimestele täiesti erinev mälestus. Mida siis inimesest mäletada?

Ühe advokaadi matusel kogunesid nimekad kolleegid tema ärasaatmisele. Lesk andis mulle lahkunu eluloo ja sealt selgus, et ta oli heasüdamlik perekeskne inimene omade jaoks - oma pere hoidja ja kaitsja. Matuse ajal nägin, kuidas lahkunu kolleegidele oli selline mälestus võõras ja see tekitas segadust, kuna lahkunu oli tugev advokaat ja ametis läks ta julmalt "läbi seina" ning õrnast inimesest polnud seal juttugi.

Ärasaatmisel me peame tegema valiku lahkunu eluloost selle valguses, millist inimest me tahame mäletada.  Kui inimene on tugev võitleja, see ei tähenda, et ta ei suuda olla ka õrn perepea.  Pere jaoks oli ta armastav isa, sellisena jäi ta pere südamesse ja sellisena nad soovisid meenutada lahkunut. 

Meie mälu on kahjuks valikuline ja mitte alati objektiivne ning kui me midagi otsustame, kas see on adekvaatne? Meie valud ning haigetsaamised kipuvad sageli varjutama selle hea poole, mida elust ja inimestest meenutada.

 10 aastat enne minu isa surma suhtlesime temaga kokku mitte rohkem kui 5 tundi. Sellel oli oma põhjus - minu isa elustiil ning minu elu ja valikud läksid kardinaalselt erinevaid teid. Kui isa matustel rääkis matusekõneleja heast isast, siis ma tahtsin naerma hakata - milline ilge jama. Kuna tegu oli matustega, siis arvasin, et targem on olla vait ja saab asi ükskord ühele poole. Möödus pea 20 aastat ja tänaseks päevaks olen ma väga tänulik matusekõnelejale. Minu kujunemine ja  tänase päeva amet ei oleks võimalik ilma minu isata. Minu isa kujundas mind minu lapsepõlves ning sellest saan alles nüüd aru, kui vaatan tagasi oma elule. Ma olen õppinud oma isalt, kuidas mitte olla vastik, et mitte korrata tema vigu ja olen ka tema jäljendaja paljudes vahvates asjades ning olen talle kõige toreda eest tänulik.

Kas pühak või patune - meis on mõlemat. See, kumba poolt meist mäletatakse, ei ole enam meie teha. Arvan, et elu halvad asjad tulevad meile kasuks ja annavad meie ellu inspiratsiooni teha asju paremini, rääkimata headest asjadest.   

Siin maamuna peal ei ole ühtegi läbinisti halba inimest, kes ei oskaks olla hea ja täiuslikku inimest, kellel poleks leida vigu