Juba ammusest ajast on inimese ürgne vajadus, vaatamata meie individuaalsusele ja omapärale, kuuluda sotsiaalsesse gruppi, mida võib nimetada ka ürgkarjaks.

Tänapäeval globaalses maailmas, vaatamata tehnika revolutsioonile, ei ole inimene oma olemuselt muutunud. Ürgkarja asemel kasutatakse mõistet sotsiaalvõrgustik - meie pere, meie töökaaslased, sõbrad- need inimesed, kellest on saanud meie elu osa.

Inimene, kes saab meile lähedaseks, teda me hakkame kandma oma südames. Siin ei ole vahet, millises eluetapis inimene meie südamesse jõudis ja kas temaga koosoldud aeg oli pikk või lühike - temast on saanud osake meist endast.

Kui meie jaoks kallis ja armas inimene sureb, siis sureks justkui osake meie sügavamast olemusest ja me tunneme kaotusvalu ning tühjust. Seda tunnet nimetatakse leinaks.

Lein on kaotusvalu ja kahjuks on lein üks paratamatu elukogemus, mida me kõik peame kogema ja seda rohkem kui üks kord meie elus. Elu paratamatus on see, et kõigi meie elu siinilmas lõppeb üks päev.

Surm ja sünd ei küsi aega - üks päev me oleme, üks päev me lahkume. Kuidas me ennast ka ette ei valmista surmaks, olgu see pikem või lühem aeg, alati on see ootamatu. Lähedase surmaga lahkub osake meie südamest ja jääb tühjus ning valu.

"Lein on hind, mida me maksame meie armastuse eest" Kuninganna Elisabeth II