"Kas te ei tea, et mees ei ole surnud kui tema nime veel meenutatakse?"  Terry Pratchett.

Kui sünnime, siis peale armastuse annavad meie vanemad meile nime. Nime mainimine matusekõnes on  austuse märk mainitud isiku vastu ja seega peab kõnes olema korrektne nimede kasutamisel. 

Meie kultuurid tänapäeval on põimunud ja üha enam kohtab nimekujusid, mis ei ole algselt eestipärased ja mille hääldamine võib olla keeruline. Seepärast on hea lisaks grammatiliselt õigele nimekujule lisada keeruliselt hääldatava nime taha  sulgudes transkriptsioon, kuidas nime hääldada. Samuti on hea lisada juhised, kuidas Teie eesnimi või perekonnanimi käändub.   

Mõnikord ei soovita kõiki lahkunu lähedaste nimesid mainida - kui matusel on kohal ainult lähedased ja kõik tunnevad teineteist. Teinekord on aga nimeliselt mainitud kõik lahkunu lähedased - kui on suur matus ja matuseliste enamus ei ole pereliikmed. 

Kui te mainite lähedasi inimesi, kes olid tähtsad lahkunu elus, siis tuleks mainida kõik sinna gruppi või alagruppi kuuluvad inimesed - lapsed, lapselapsed, vanemad, õed-vennad jne, kas arvuliselt või nimeliselt. Kui nimeliselt, siis tuleks välja tuua kõigi nimed. Näiteks kui lahkunul oli 3 õde ja vend, siis tuleks neid meenutada kas arvuliselt - 3 õde ja vend või kui nimeliselt, siis peaks olema mainitud kõigi nimed.

Grupis/alagrupis ühte meenutada nimeliselt ja teisi jätta meenutamata, ei ole matusel hea tava - v.a juhul, kui lähedastel puudub teadmine nimede kohta.